Märts kalender

13. märts
Vagad Marina ja Kira
 

Vagad Marina ja Kira, lihased õed, elasid IV sajandil Beria linnas (Väike-Aasias). Nende vanemad olid aadlikud ja jõukad, kuid täisealiseks saades jätsid õed kodu maha ja lahkusid linnast. Piiranud väikese maatüki aiaga, müürisid pühad neitsid oma varjupaiga sissepääsu kinni kivide ja saviga, jättes vaid väikese ava, mille kaudu neile toitu anti, ning elasid seal lageda taeva all.
Nad kandsid oma ihul raskeid raudkette (veresid) ja talusid kannatlikult nälga: kolme aasta jooksul sõid nad vaid üks kord neljakümne päeva järel. Nende endised teenijannad tulid nende juurde sooviga ühineda nende askeetliku eluga. Pühad paigutasid nad eraldi majakesse aia lähedal ning juhendasid neid, õhutades palve ja paastu vägitegudele.
Pühade askeetide Marina ja Kira elu tundis hästi õnnis Theodoretos Kyrosest, Kyrose piiskop: austusest tema piiskopiameti vastu lubasid pühad neitsid ainult temal oma elupaika siseneda. Õnnis Theodoretos vestles nendega ja manitses neid mitte koormama end raskete ahelatega, mis olid nii rasked, et nõrga kehaga Kira oli nende raskuse all alati küürus ega suutnud end sirgu ajada.
Nii elasid nad askeesis nelikümmend aastat. Oma üksildust rikkusid nad vaid selleks, et rännata Jeruusalemma, kummardama Issanda hauda. Rännaku ajal ei võtnud nad mingit toitu enne, kui olid pühadele paikadele kummardanud, ning ka tagasiteel ei maitsnud nad midagi. Vagad Marina ja Kira surid umbes aastal 450.

22. märts
Vaga Johannes

PPärimuse järgi sündis püha Siinailane umbes aastal 570 pühade Xenophoni ja Maria peres. Kuueteistkümneaastaselt tuli ta Siinai kloosterisse, kus nelja aasta pärast pühitseti ta mungaks ning üheksateist aastat kasvas ta vaimulikult vanema Martyri juhendamisel.
Kord läksid nad vanem Johannes Savvaiti juurde, kes tõusis püsti, pesi Johannese jalgu ja suudles tema kätt. Pärast nende lahkumist küsis Johannes Savvaiti õpilane, miks ta nii tegi. Vanem vastas: „Usu mind, laps, ma ei tea, kes see nooruk on, kuid ma võtsin vastu Siinai kloostri iguumeeni ja pesin iguumeeni jalgu.“ Abba Strategios ennustas samuti, et Johannesest saab kord suur vaimne valgusallikas. Suurte vanemate sõnad läksid täide.
Kolmekümne viie aastaselt taandus püha Johannes erakuna kõrbe Siinai mägi jalamil. Seal veetis ta nelikümmend aastat, töötades alandlikult ja tasase meelega, pühendudes palvele ja kirjutades raamatuid. Seitsmekümne viie aastaselt valiti ta Siinai kloostri iguumeeniks. Tema sulest pärineb kuulus teos Levita ehk vooruste redel, milles ta kirjeldas 30 astet tõusuks vaimse täiuslikkuseni.
Selle teose eesmärk on näidata, et pääsemise tee nõuab inimeselt enesesalgamist ja suuri vaimulikke pingutusi. „Redeli“ astmed kujutavad inimese teed täiuslikkuse poole, mida saavutatakse järk-järgult, mitte äkitselt, et ta võiks läheneda Taevariigile.
Neli aastat oli püha Johannes iguumeen, seejärel pöördus ta taas üksindusse ja vaikusesse. Ta suri aastal 649.

22. märts
Nelikümmend Sebaste märtrit

Aastal 313 andis keiser Konstantinus Suur välja seaduse usuvabaduse kohta. Tema kaasvalitseja keiser Licinius kirjutas sellele samuti alla, kuid tema võimu all olevates piirkondades jätkusid kristlaste tagakiusamised. Umbes aastal 320 paiknes Armeenia linnas Sevastia Rooma vägi. Selles väes oli 40 kristlasest sõdurit, pärit Kapadookiast (tänapäeva Türgi aladelt). Väepealik Agricola sundis neid ohverdama ebajumalatele, kuid sõdurid keeldusid.
Siis arreteeriti nad ning viidi seotuna Sevastia lähedal asuva järve äärde. Oli talv ja õhtu saabus. Sõdurid pandi alasti jääga kaetud järve. Kohutav pakane haaras pühade märtrite kehad ning nad hakkasid külmuma. See piin oli eriti raske, sest järve kaldale oli kiusatuseks püstitatud soe saun. Igaüks, kes tahtis oma elu päästa, pidi vangivalvurile teatama, et ta on Kristusest lahti öelnud – siis lubati tal minna sooja sauna ja end soojendada. Kogu öö talusid sõdurid vapralt karmi külma, julgustades üksteist ja lauldes Jumalale pühi hümne.
Varahommikul ei pidanud üks sõdur kannatustele vastu. Ta tuli järvest välja ja kiirustas sauna poole. Kuid niipea kui soe õhk puudutas tema keha, langes ta surnult maha. Varsti pärast seda nägi vangivalvur Aglaios, kuidas järve jäänud märtrite kohal säras taevane valgus. See ime vapustas teda nii, et ta kuulutas end kristlaseks, heitis riided seljast ja liitus 39 märtriga.
Kui piinajad veidi hiljem kohale tulid, nägid nad, et kristlastest sõdurid ei olnud mitte ainult külmunud, vaid näisid koguni soojenenud. Siis lõid piinajad neil vasaratega sääreluud puruks, viskasid nad tulle ning seejärel heitsid nende söestunud luud jõkke.
Kolme päeva pärast ilmusid märtrid Sevastia piiskopile Peetrus Sevastiast ja jutustasid oma vägiteost. Neljakümne märtri mälestuspäev kuulub kõige austatumate kirikupühade hulka. Nende mälestuspäeval, 9. märtsil, peetakse eelõnnistatud andide liturgiat.

29. märts
Vaga Maria Egiptlane
 

Vaga Maria Egiptlane elas V sajandi keskel ja VI sajandi alguses. Tema noorus ei tõotanud midagi head. Maria oli vaid kaheteistkümneaastane, kui ta lahkus oma kodust Aleksandrias. Ilma vanemate järelvalveta, noore ja kogenematuna, langes ta pahelisse ellu. Keegi ei peatanud teda hukatuse teel ning kiusatusi ja ahvatlejaid oli palju. Nii elas Maria seitseteist aastat pattudes, kuni armuline Jumal pööras ta meeleparandusele.
See juhtus nõnda. Juhuse tahtel liitus Maria palverändurite rühmaga, kes suundus Pühale Maale. Laeval koos palveränduritega reisides ei lakanud Maria inimesi ahvatlemast ja patustamast. Jõudnud Jeruusalemma, liitus ta palveränduritega, kes läksid Kristuse Ülestõusmise kirikusse.
Rahvas sisenes kirikusse suure hulga kaupa, kuid Maria peatati sissepääsu juures nähtamatu jõu poolt ning ta ei suutnud mingil viisil sisse minna. Siis mõistis ta, et Issand ei lase tal tema rüveduse tõttu pühasse paika siseneda.
Haaratuna hirmust ja sügavast kahetsusest, hakkas ta Jumalat paluma, et Tema annaks andeks tema patud, lubades oma elu täielikult parandada. Nähes kiriku sissepääsu juures Jumalaema ikooni, palus Maria Jumalaema eestkostet Jumala ees. Seejärel tundis ta oma hinges kohe valgustumist ning pääses takistamatult kirikusse. Valanud rohkesti pisaraid Issanda haua juures, väljus ta kirikust täiesti muutunud inimesena.
Maria täitis oma lubaduse muuta oma elu. Ta lahkus Jeruusalemmast ning siirdus karmisse ja inimtühja Jordani kõrbe, kus veetis ligi viiskümmend aastat täielikus üksinduses, paastudes ja palvetades. Nõnda juuris Maria Egiptlane rangete vaimulike pingutustega endas välja kõik patuhimulised soovid ning muutis oma südame puhtaks Püha Vaimu templiks.
Vaimulik vanem Zosimas, kes elas Jordani kloostris püha Johannes Ristija nime all, sai Jumala ettenägemisel kohtuda kõrbes vaga Mariaga, kui too oli juba kõrges eas. Ta oli hämmastunud tema pühadusest ja ettenägemise andest. Kord nägi ta teda palve ajal justkui maapinnast kõrgemale tõusnuna, teisel korral aga üle Jordani jõgi käimas nagu kuival maal.
Lahkudes palus vaga Maria Zosimast, et too tuleks aasta pärast taas kõrbesse, et teda pühast armulauast osa saada. Vanem naasis määratud ajal ja jagas talle pühad annid. Aasta hiljem tuli ta jälle lootuses näha pühakut, kuid ei leidnud teda enam elusana. Vanem mattis püha Maria säilmed sinna samasse kõrbe; teda aitas lõvi, kes kaevas oma küünistega haua õigeksmõistetud naise keha jaoks. See toimus ligikaudu aastal 521.
Nii sai suurest patustajast Jumala abiga suurim pühak ning ta jättis järeltulevatele põlvedele ereda meeleparanduse eeskuju.