Januari kalender

1. jaanuar
Püha Joosep
 

Püha Joosep, Neitsi Maarja kihlatud, pärines kuningas Taaveti soost. Esimesest abielust oli tal neli poega ja kaks tütart. Jäänuna leseks, elas püha Joosep ranges karskuses. Kaheksakümneaastase raugana valisid ülempreestrid püha Joosepi Kõigepühama Jumalasünnitaja neitsilikkuse hoidjaks, sest Tema oli andnud tsölibaadivande. Jumala Poja lihaks saamisest Tema kaudu kuulutas talle ingel.
Püha Joosep viibis vastsündinud Jumalalapse juures karjaste kummardamise ajal ning samuti siis, kui targad idamaalt Teda kummardasid. Ingli juhatuse järgi põgenes ta koos Jumalaema ja Jumalalapse Jeesusega Egiptusesse, päästes Nad kuningas Heroodese viha eest. Egiptuses elas ta koos Neitsi Maarja ja Jumalalapsega, teenides nende elatist puusepatööga.
Püha Joosep suri umbes saja-aastasena.

14. jaanuar
Issanda Ümberlõikamise püha

Kaheksandal päeval pärast oma sündi võttis meie Issand Jeesus Kristus Vana Testamendi seaduse kohaselt vastu ümberlõikamise, mis oli seatud kõigile meessoost imikutele märgiks Jumala lepitusest esiisa Aabrahami ja tema järeltulijatega. Selle talituse käigus anti jumalikule Lapsele nimi Jeesus, mille oli kuulutanud peaingel Gabriel juba Kõigepühama Neitsi Maarja kuulutuspäeval.
Issand võttis ümberlõikamise vastu selleks, et keegi ei saaks hiljem kahelda Tema tõelises inimlikkuses ega pidada Teda pelgalt näilise ihu kandjaks, nagu õpetasid mõned ketserid. Uues Testamendis on ümberlõikamise riitus asendunud ristimise sakramendiga, mille eelkujuks see oli. Tunnistused Issanda ümberlõikamise püha tähistamisest Idakirikus ulatuvad IV sajandisse.
Koos ümberlõikamisega, mille Issand võttis vastu kui Jumala ja inimeste vahelise lepingu märgi, sai Ta ka nime Jeesus (Päästja) kui oma teenimise pitseri maailma päästmise nimel. Need kaks sündmust, mis toimusid Päästja maise elu alguses, meenutavad kristlastele, et nad on astunud Jumalaga Uude Lepingusse.
Juba kristlase nimi ise tunnistab inimese astumist Jumalaga Uude Lepingusse.

19. jaanuar
Issanda Ristimise püha ehk Jumalailmumise püha
 

Seda püha nimetatakse Jumalailmumiseks, sest Issanda ristimise ajal ilmus maailmale Kõigepühim Kolmainsus. Jumal Isa kõneles taevast Pojast, Poeg ristus püha Issanda Eelkäija Johannese poolt ning Püha Vaim laskus Poja peale tuvi kujul. Juba iidsetest aegadest on seda püha nimetatud Valgustuse päevaks ja Tulede pühaks, sest Jumal on Valgus ning Ta ilmus, et valgustada „neid, kes istuvad pimeduses ja surmavarjus“ (Mt 4:16) ning päästa armu läbi langenud inimkond.
Püha Kirik kinnitab Issanda ristimise pühas meie usku Ühe Jumala kolme Isiku – mõistusele hoomamatusse ja ülimasse saladusse – ning õpetab meid võrdselt austama, tunnistama ja ülistama Püha Kolmainsust, kes on üheolemusega ja jagamatu. Kirik paljastab ja lükkab ümber muistsete valeõpetajate eksitused, kes püüdsid inimliku mõtte ja sõnaga haarata maailma Loojat.

Kirik näitab ristimise vajalikkust Kristusesse uskujatele ning sisendab meisse sügavat tänutunnet meie patuse loomuse Valgustaja ja Puhastaja vastu. Ta õpetab, et meie pääsemine ja pattudest puhastumine on võimalik üksnes Püha Vaimu armu väel ning seepärast tuleb meil väärikalt hoida püha ristimise armuande, et säilitada puhtana see kallihinnaline rüü, millest kõneleb ristimise püha: „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastunud“ (Gl 3:27).
 

25. jaanuar
Püha Sava Ülempiiskop ehk peapiiskop Serbia
 

Püha Sava, armastatud ja kiirgav valgus Serbia vaimsel taevalaotusel, sündis vaga Nemanja valitsejasuguvõsas. Sellest suguvõsast on esile tõusnud arvukalt pühakuid nii juba püha Sava eluajal kui ka kahe järgneva sajandi jooksul, nende seas tema isa, püha Siimeon Mürriandja, tema ema, püha Anastasia (Anna), ning tema vend, püha Stefan Esmakroonitu.
Seitsmeteistkümneaastasena, hoidudes abielust, võttis püha Sava mungapühitsuse vastu pühal Athose mäel ning ilmutas end peagi kui vankumatu Kristuse sõdur ja askeet. Neli aastat hiljem loobus tema isa Serbia kuningriigi troonist, võttis samuti mungarüü ning saabus pühale mäele, kus ta koos püha Savaga rajas Hilandari kloostri.
Hiljem läkitas Issand püha Sava tagasi Serbiasse, kus ta ühendas segadustes maa, saavutas Konstantinoopoli oikumeeniliselt patriarhilt Serbia Kirikule autokefaalia ning päästis selle ümberringi möllanud sõdadest. Sügava patriotismina hoolitses püha Sava innukalt Serbia julgeoleku ja kaitse eest.

25. jaanuar
Püha Tatjana

Püha Tatjana oli jõuka roomlase tütar ning isa kasvatas ta kristlikus usus. Kui Tatjana jõudis täisealiseks, muutus ta ükskõikseks rikkuse ja muude maiste hüvede suhtes ning armastas kogu südamest vaimulikku eluviisi. Ta loobus jäädavalt abieluelust ning oma voorusliku elu tõttu määrati ta Rooma Kiriku diakonissaks. Selles ametis hoolitses ta suure hoole ja innuga haigete eest, külastas vanglaid, aitas vaeseid ning püüdis pidevalt meeldida Jumalale palvete ja heade tegudega.
Keiser Aleksander Severuse ajal (222–235) kannatas püha Tatjana Jeesuse Kristuse tunnistamise eest märtrisurma Rooma linnavalitseja Ulpiani käsul (umbes 225. aastal). Vana pärimuse kohaselt heideti püha Tatjana pärast mitmesuguseid piinamisi tsirkuse areenile (Kolosseumi), et raevukas lõvi ta pealtvaatajate meelelahutuseks purustaks. Kuid selle asemel muutus lõvi tasaseks ja hakkas end tema vastu hõõruma. Seejärel raiuti pühal Tatjanal pea mõõgaga maha.
Kaheksa linnavalitseja teenrit, kes olid püha Tatjanat piinanud, uskusid Jeesusesse Kristusesse, nähes tema kohal Jumala väge, ning pärast piinamisi hukati ka nemad mõõgaga.
 

31. jaanuar
Püha vaga Kirill ja Maarja Radonežist, püha vaga Sergius Radonežski vanemad

Püha vaga Kirill teenis algul Rostovi vürsti Konstantin II Borisovitši ja hiljem Konstantin III Vassiljevitši juures. Olles üks neile kõige lähedasemaid inimesi, saatis ta neid korduvalt Kuldhordi. Pühal Kirillil oli oma seisusele vastav varandus, kuid tolleaegsete lihtsate kommete kohaselt ei põlanud ta maal elades ka tavalisi talutöid.
Püha Sergiuse eluloos jutustatakse, et juba enne poja sündi kuulsid õiglane Maarja ja palvetajad jumalikul liturgial kolmekordset lapse hüüdu: enne püha Evangeeliumi lugemist, keerubilaulu ajal ja siis, kui preester lausus: „Pühad pühadele“. Vagad Kirill ja Maarja kogesid suurt Jumala armu ning nende jumalakartlikkus nõudis, et tänutunne Jumala vastu väljenduks mõnes välises vagaduse teos, aukartlikus tõotuses. Nii andis õiglane Maarja koos oma mehega, püha Anna — prohvet Saamueli ema — eeskujul, tõotuse pühendada oma laps kõigi Heategijale — Jumalale. Issand kinkis neile poja, kellele pandi nimeks Bartholomeus.