Detsembri kalender

4. detsember
Jumalaema Templisseviimise püha
 

Jumalakuulutaja Neitsi Maarja templisseviimine toimus järgmiselt. Neitsi Maarja vanemad, õiglased Joakim ja Anna, palvetasid lastetuse lakkamise pärast ning andsid tõotuse: kui neile sünnib laps, pühendavad nad ta Jumala teenistusse.
Kui Ülipühal Neitsil sai kolm aastat vanaks, otsustasid pühad vanemad oma tõotust täita. Sugulased ja tuttavad kokku kutsunud, riietasid nad Pühima Maarja parimatesse rõivastesse ning viisid ta süüdatud küünaldega, pühalikke laule lauldes, Jeruusalemma templisse. Seal võttis tüdrukut vastu ülempreester koos suure hulga preestritega. Templisse viis viieteistkümnest kõrgest astmest koosnev trepp. Näis, et väike Maarja ei ole suuteline ise seda redelit mööda üles tõusma. Kuid niipea, kui teda asetati esimesele astmele, tugevdatuna Jumala väest, läbis ta kiiresti kõik ülejäänud astmed ja jõudis tippu.
Seejärel viis ülempreester, ülalt saadud sisenduse ajel, Ülipüha Neitsi Kõigipühimasse paika, kuhu kõigist inimestest sisenes vaid ülempreester ja ainult üks kord aastas puhastava ohvriverega. Kõik templis viibijad imestasid selle erakordse sündmuse üle.
Õiglased Joakim ja Anna, olles usaldanud Lapse taevase Isa hoolde, pöördusid koju tagasi. Ülipühitsetud Maarja jäi templiga seotud neitsite eluruumidesse. Templi ümber oli palju elamisi, kus viibisid Jumala teenistusele pühendatud inimesed.
Jeruusalemma templis viibimise ajal kasvas Puhas Neitsi vaga eluviisi järgivate tütarlaste keskel. Ta luges innukalt Pühakirja, tegeles käsitööga, palvetas lakkamatult ning kasvas armastuses Jumala vastu. Mälestuseks Ülipüha Jumalaema templisseviimisest on Püha Kirik iidsetest aegadest seadnud piduliku püha.

6. detsember
Püha õigeusklik suurvürst Aleksander Nevski

Püha õigeusklik suurvürst Aleksander Nevski sündis 30. mail 1220. aastal Pereslavl-Zalesski linnas. Tema isa Jaroslav, ristimisel Feodor, oli Vsevolod III Suure Pesa noorem poeg. Püha Aleksandri ema oli Feodosia Igorevna, Rjazani vürstitar. Aastal 1227 kutsusid novgorodlased vürst Jaroslavi valitsema Suur-Novgorodis. Ta võttis endaga kaasa oma pojad – Feodori ja Aleksandri.
Algas kõige raskem aeg Venemaa ajaloos: idast lähenesid mongolite hordid, läänest tungisid peale rüütliväed. Selles ähvardavas tunnis äratas Jumala Ettehooldus Venemaa päästjaks püha vürst Aleksandri.
Ristisõdijate väed tungisid isamaa piiridesse. Esimestena saabusid rootslased. Paljud laevad jõudsid Neevale jarl Birgeri juhtimisel. Püha Aleksander, kes polnud siis veel kahekümneaastanegi, palvetas pikalt Püha Sofia katedraalis. Väikese väesalgaga ruttas vürst vaenlaste vastu. Toimus aga imeline ennekuulutus: merel valvepostil seisnud sõdur nägi 15. juuli koidikul merd mööda sõudvat paati ning sellel pühasid märtreid Borissi ja Glebi purpurrüüdes. Selle nägemuse julgustatuna viis Aleksander sõjaväe palvega südames vapralt rootslastele vastu. Selle Neeva-jõel 15. juulil 1240 saavutatud võidu eest hakkas rahvas teda kutsuma Aleksander Nevskiks.
Ohtlikuks vastaseks jäid saksa rüütlid. Aastal 1241 vallutas püha Aleksander välgulöögi kiirusel tagasi vana Vene kindluse Koporje ning ajas rüütlid välja. Talvel 1242 vabastas ta Pihkva ning 5. aprillil andis Taara ordule otsustava lahingu Peipsi järve jääl. Ristisõdijad hävitati täielikult. Püha Aleksandri nimi sai kuulsaks üle kogu Püha Venemaa.
Kui Venemaa läänepiirid olid kindlalt kaitstud, saabus aeg idast lähtuvat ohtu taltsutada. Aastal 1242 sõitis püha Aleksander Nevsky koos oma isa Jaroslaviga Hordi. Jumal õnnistas nende püha missiooni Vene maa kaitsjatena eduga.


Püha õigeusklik vürst Aleksander Nevski (skeemas Aleksei) suri teel Hordist tagasi, Gorodetsis Volga ääres, 14. novembril 1263.
23. novembril 1263 maeti ta Vladimiri linna Sünnituse kloostri katedraalkirikusse.
Venemaa piiride kaitsjana ja sõjameeste kaitsepühakuna tuntakse tema nime kaugel väljaspool meie isamaad. Selle tunnistuseks on arvukad templid, mis on pühendatud püha Aleksander Nevskile. Tuntuimate seas on: patriarhaalkatedraal Sofias, katedraalkirik Tallinnas ja kirik Thbilisis.

19. detsember
Nikolaos, püha, Lüükia Müra ülempiiskop
 

Püha Nikolaos Imetegija on üks kõige austatumaid ja armastatumaid pühakuid kristlikus maailmas.
Vene Õigeusu Kirik mälestab teda mitu korda aastas:
19. detsembril (Talvine Nikolaus) meenutatakse pühaku surmapäeva;
11. augustil (Sügisene Nikolaus) — tema sünnipäeva;
22. mail aga tähistavad usklikud pühaku säilmete toomist Barisse aastal 1087 (rahvapäraselt Kevadine või Suvine Nikolaus).

Kõik need pühad on liikumatu kuupäevaga, see tähendab, et nende ajad ei muutu aastast aastasse.
 

22. detsember
Püha Anna, Ülipüha Jumalaema ema 
 

Püha Anna, Ülipüha Jumalaema ema, oli preester Matfani noorem tütar Petlemast, pärit Leevi suguharust.
Ta abiellus püha Joakimiga (mälestuspäev 9. septembril). Pikka aega oli püha Anna lastetu, kuid kahekümne aasta möödudes ilmutas Issanda Ingli sõnum tuliste palvete peale, et neile sünnib Tütar, keda õnnistab kogu inimkond. Püha Anna eostamine toimus Jeruusalemmas ning seal sündis ka Ülipüha Neitsi, kellele anti nimi Maarja.
Enamik püha Anna eostamisele pühendatud ikoone kujutab Ülipüha Neitsit maoga võidutsemas ja teda jalgadega tallamas. „Ikooni allosas, selle kahel pool, on tavaliselt kujutatud püha Joakim ja Anna üles tõstetud, palveks kokku pandud kätega; nende pilgud on samuti suunatud üles ja nad näevad Jumalaema, kes justkui hõljub õhus väljasirutatud kätega. Tema jalgade all on kujutatud madu ümbritsev kera — see tähistab kuradit, kes langenud esiisade näol püüab allutada endale kogu maailma.“
On olemas ka ikoone, kus püha Anna hoiab oma vasakul käel Ülipüha Neitsit imikulapsena. Püha Anna näol on kujutatud erilist aukartust. Suuremõõtmeline vana ikoon, maalitud lõuendile, asus Volõõnia piiskopkonna Dubõna maakonna Mińkovõtsi külas. Venemaal austasid seda püha iidsetest aegadest eriti lapseootel naised.

25. detsember
Püha piiskop Spyridon

Eelkõige on hämmastav tõsiasi, et püha Spyridon elas oma maise elu seitseteistsajandit tagasi, kuid tema kuulsus ei ole mitte ainult inimeste mälust kadunud, vaid vastupidi — kasvab iga sajandi ja aastaga!
Tema kadumatud säilmed hoitakse suure aupaklikkusega Kreeka saarel Korful. Tänutäheks abi ja haigustest tervenemise eest on usklikud ümbritsenud pühaku säilmetega reliikviakirstu kümnete kuldsete lampide ja rohkete kallihinnaliste ehetega. Ning iga teine Korful sündinud mees kannab nime Spyridon — sest siin austatakse teda igas peres.
Püha Spyridon sündis umbes 270. aastal Küprosel, väikses Askiá külas Trimikufuntast mitte kaugel. On teada, et ta oli pärit talupojaperekonnast ja oli ka ise lammaste ja kitsede karjane. Seepärast kujutatakse teda ikoonidel sageli pajuokstest punutud karjasemütsiga. Juba lapsepõlvest saati paistis Spyridon silma headuse ja vagadusega, abivalmiduse ja jumalakartliku eluviisiga.
Tulevane piiskop oli nooruses abielus, kuid jäi leseks. Seejärel lahkus Issanda juurde ka tema vaga tütar Irina. Selliseid raskeid kaotusi ei taluks enamik inimesi kannatlikult, kuid püha Spyridon ei olnud tavaline inimene: ta tugevdas end veelgi enam usus ja armastuses Issanda vastu ning pühendas kogu oma ülejäänud elu Jumala ja ligimeste teenimisele.
Trimikufunta elanikud valisid Spyridoni üksmeelselt oma esimeseks piiskopiks, sest ta oli hooliva ja tähelepaneliku karjase eeskujuks. Vaatamata piiskoplikule väärikusele elas abba Spyridon väga tagasihoidlikult, rahuldus vähesega ja andis vaestele ka selle viimase, mis tal oli.
Lugematutest pühaku elulugudest võib teada saada, et Jumal oli talle andnud helded anded: tervendamise, ettenägemise ja imetegemise anni. Püha Spyridon tervendas ravimatuid haigeid, ajas välja deemoneid ja isegi äratas surnuid ellu. Tal oli vägi ka loodusjõudude üle: korduvalt muutus tema palve peale põud.