  | 
			
			 
			
			Oktobri kalender  | 
			
			
			  | 
		 
		
			| 
			 
			  
			
			1. oktoober 
			Pühak Eufrosiinia, Suzdalist  
  
			
			  
  
			
			  
			Pühak 
			Eufrosiinia, Suzdalist pärit vürstitar, sündis aastal 1212. Püha 
			ristimise kaudu sai ta nimeks Feodulia ning oli püha märtri, 
			Tšernigovi suurvürsti Miikaeli (mälestuspäev 20. septembril) vanim 
			tütar. Õigemeelne vürst Miikael ja tema abikaasa Teofania jäid kaua 
			lasteta ning külastasid sageli Kiievi-Petšerski kloostrit, kus nad 
			palusid Issandat neile lapsi kinkida. Jumala palvevastusena sündis 
			neile tütar – vürstitar Eufrosiinia. 
			Feodulia kasvas üles sügavas usus ja vagaduses. Ta oli kihlatud püha 
			õigemeelse vürsti Fjodoriga (+1233; mälestuspäev 5. juunil), kes oli 
			püha Aleksander Nevski vend. Kuid peigmees suri tema pulmapäeval. 
			Vürstitar jäi Suzdalisse naiskloostrisse, mis oli pühendatud 
			Jumalaema Rüü Asetamisele, ning võttis peagi mungapühitsuse nimega 
			Eufrosiinia, austades Aleksandriast pärit Eufrosiinia mälestust. 
			Veel noore nunnana paistis ta silma erakordse innukusega kloostrielu 
			reeglite täitmises, ületades oma kaasõdesid mõistuse kindluses, 
			vaimulikus küpsuses ja äärmuslikus karskuses. Askeedi juurde ilmus 
			Issand ise, käskides tal valvata ja püsida oma vaimulikus võitluses. 
			Rahvahulgad tulid kloostrisse, et kuulata püha Eufrosiinia õpetusi 
			armastusest, palvest, kuulekusest ja alandlikkusest. Sageli said 
			selliste vestluste järel paljud inimesed mungaks või nunnaks ning 
			alustasid innukamat teenimist Jumalale. Tema soovil jaotati 
			kloostriõed kaheks rühmaks: neitsid ja lesknaised. See aitas kaasa 
			õdede vaimulikule kasvule ja puhtuse säilitamisele. Pärast ülemabti 
			surma sai püha Eufrosiinia kloostri juhiks. 
			Eriilmutuses kuulutas Issand õnnistatud ülemabtiile ette tema isa 
			märtrisurma ning tatarlaste sissetungi Venemaale. Aastal 1238 
			tungisidki arvutud tatari-mongolite väed Vene riiki. Hävitades kõik 
			oma teel, jõudsid nad Suzdalini. Linn põletati ja purustati 
			täielikult, kuid püha Eufrosiinia klooster jäi tema palvete läbi 
			puutumatuks. 
			Püha Eufrosiinia lahkus Issanda juurde 25. septembril (8. oktoobril) 
			1250. aastal. Tema haua juures said usklikud jätkuvalt armuabi 
			erinevate haiguste tervendamiseks. 18. septembril (1. oktoobril) 
			1698. aastal viis Suzdalist pärit metropoliit Ilarion patriarh 
			Adrianuse õnnistusel läbi püha Eufrosiinia kanoniseerimise. 
  
			
			  
			
			  
			  
			
			   | 
		 
		
			| 
			 
			 
			6. oktoober 
			Pühak Innocentius (Veniaminov), Moskva ja Kolomna metropoliit  
  
			
			  
			
			  
			
			 
			Pühak Innocentius 
			(Veniaminov), Moskva ja Kolomna metropoliit (26.08.1797 – 
			31.03.1879), kanoniseeriti Vene Õigeusu Kiriku poolt 6. oktoobril 
			1977. 
			Ta sündis Irkutski piiskopkonna Anginski külas. Ameerika ja Siberi 
			apostlina kandis ta oma kuulutust “isegi ilmamaa ääreni”: Aljeuti 
			saartele (alates 1823. aastast), kuues kohalike hõimude murdes; 
			Sitka saarele (alates 1834. aastast), kološite keskele; Venemaa 
			kõige kaugematesse Kamtsatka piiskopkonna asulatesse (alates 1853. 
			aastast); korjakkide, tšuktšide ja tungusite hulka Jakuutia 
			piirkonnas (alates 1853. aastast) ning Põhja-Ameerikasse (1857. 
			aastal); samuti Amuuri ja Ussuuri piirkonda (alates 1860. aastast). 
			Suurema osa oma elust rändamisele pühendades tõlkis pühak 
			Innocentius aleuudi keelde Katekismuse ja Evangeeliumi ning kirjutas 
			1833. aastal selles keeles ühe õigeusu misjonitöö parima teose – 
			„Teejuht Taevariiki“. 1859. aastal kuulsid jakutid esmakordselt 
			Jumala Sõna ja jumalateenistust oma emakeeles. 
			Alustades oma apostlikku tööd kogudusepreestrina, lõpetas pühak 
			Innocentius selle Moskva esihierarhide katedril (5.01.1868 – 
			31.03.1879). Jumala tahtele kogu elu pühendununa jättis ta oma 
			järeltulijatele usu pärandi, osutades prohveti sõnadele: „Issand 
			juhib inimese samme.“ 
			  
			
			  
			   | 
		 
		
			| 
			 
			 
			19. oktoober 
			Püha apostel Toomas
			 
  
			
			  
			
			
			Püha apostel Toomas oli pärit Galilea linnast Pansadast ja tegeles 
			kalapüügiga. Kui ta kuulis Jeesus Kristuse evangeeliumi, jättis ta 
			kõik maha ja järgnes Talle. Apostel Toomas kuulub Püha 
			Kaheteistkümne hulka – Päästja 12 jüngri sekka. 
			Pühakirja tunnistuse järgi ei uskunud püha apostel alguses teiste 
			jüngrite juttu Jeesuse Kristuse ülestõusmisest. Kaheksandal päeval 
			pärast ülestõusmist ilmus Issand Toomale ja näitas talle oma haavu. 
			„Minu Issand ja minu Jumal!“ hüüdis püha apostel (Jh 20:28). „Toomas, 
			kes kord oli teistest apostlitest nõrgem usus,“ ütleb püha Johannes 
			Kuldsuu, „sai Jumala armu läbi neist kõige vapramaks, innukamaks ja 
			väsimatuks, nii et ta rändas oma kuulutusega pea kogu maailma, 
			kartmata kuulutada Jumala Sõna metsikutele rahvastele.“ 
			Kiriku Pärimuse järgi rajas püha apostel Toomas kristlikke kirikuid 
			Palestiinas, Mesopotaamias, Parthias, Etioopias ja Indias. 
			Evangeeliumi kuulutuse kinnitas ta märtrisurmaga. Pärast seda, kui 
			ta pööras Kristuse poole ühe India linna Meliapori valitseja poja ja 
			abikaasa, heideti püha apostel vanglasse, kus ta talus piinu ning 
			lõpuks läbistati viie piigiga ja ta läks Issanda juurde. 
			Püha apostel Toomase säilmeid hoitakse Indias, Ungaris ja Athosel. 
			Tema nimega on seotud Araabia Jumalaema ikoon (6. september). 
			
			   | 
		 
		
			| 
			  
			31. 
			oktoober 
			Püha apostel ja evangelist Luukas  
			  
			
			  
			  
			
			KPüha apostel ja evangelist Luukas, pärit Süüria Antiookiast, kuulus 
			seitsmekümne apostli hulka, oli püha apostel Pauluse kaastööline 
			ning arst haritud kreeka keskkonnast. Kui ta kuulis Kristusest, tuli 
			Luukas Palestiinasse ja võttis seal tuliselt vastu päästva õpetuse 
			Issandalt eneselt. Seitsmekümne jüngri hulgas läkitas Issand Luuka 
			juba oma maise elu ajal esimesele kuulutusele Taevariigist. Pärast 
			Ülestõusmist ilmus Issand Jeesus Kristus püha Luukale ja Kleopale, 
			kes olid teel Emmausesse. 
			Apostel Luukas osales apostel Pauluse teisel misjonireisil ja 
			sellest ajast peale olid nad lahutamatud. Kui kõik kaastöölised olid 
			püha Pauluse hüljanud, jäi apostel Luukas temaga, jagades kõiki 
			evangeeliumikuulutuse vaevu. Pärast esiapostlite märtrisurma lahkus 
			püha Luukas Roomast ja rändas kuulutusega Ahhaiasse, Liibüasse, 
			Egiptusesse ja Thebaidasse. Linnas nimega Theba lõpetas ta oma maise 
			elu märtrisurmas. 
			Pärimus omistab talle ka esimesed Jumalaema ikoonid. „Sündinu Minust 
			ja Minu halastus olgu nende ikoonidega,“ ütles Kõigepuhtam Neitsi, 
			kui ta neid nägi. 
			Ta maalis ka pühade apostlite Peetruse ja Pauluse ikoone. 
			Evangeeliumi kirjutas ta aastatel 62–63 Roomas apostel Pauluse 
			juhendamisel. Püha Luukas väljendas oma teose eesmärki selgelt juba 
			esimestes salmides: ta kirjeldas võimalikult täielikult ja 
			kronoloogilises järjekorras kõike, mida kristlased teadsid Jeesusest 
			Kristusest ja Tema õpetusest, andes sellega kindla ajaloolise aluse 
			kristlikule lootusele. Ta uuris hoolikalt fakte, kasutas laialdaselt 
			Kiriku suulist pärimust ning Kõigepuhtama Neitsi Maarja jutustusi. 
			Teoloogilise sisu poolest erineb Luuka evangeelium eelkõige 
			õpetusega pääste üldisusest, mille Issand Jeesus Kristus on toonud, 
			ning evangeeliumi kuulutuse universaalsest tähendusest. Püha apostel 
			kirjutas samuti Apostlite tegude raamatu aastatel 62–63 Roomas. 
			Apostlite teod, olles Neljaevangeeliumi jätk, jutustab pühade 
			apostlite töödest ja tegudest pärast Päästja taevaminemist. 
			Jutustuse keskmes on Apostlite kogu (51. aasta pärast Kristuse sündi), 
			mis kujutab endast kiriku aluslikku sündmust. Raamatu teoloogiline 
			põhisõnum on eelkõige Püha Vaimu majapidamine, mis teostub Issand 
			Jeesus Kristuse rajatud Kirikus. 
			   | 
		 
		 
	  |