Aprilli kalender

4. aprill
Laatsaruse laupäev
 

Воскрешение праведного Лазаря

Laatsaruse laupäev on päev enne palmipuudepüha ehk Issanda Jeruusalemma sisenemise püha. Seda tähistatakse õiglase Laatsaruse surnuist ülesäratamise auks, kelle Kristus surnuist tagasi tõi. Just tänu sellele sündmusele hakkasid paljud uskuma Päästjasse ja tema imelisse väesse. Kristluses peetakse Laatsaruse ülesäratamist üheks kõige märgilisemaks imeks, mille Jeesus oma maise elu ajal tegi.
Laatsaruse laupäev langeb suure paastu kuuenda nädala kuuendale päevale ning seetõttu ei ole sellel kindlat kuupäeva. 2026. aastal tähistavad usklikud seda püha 4. aprillil. Järgmisel päeval, 5. aprillil, on palmipuudepüha ning täpselt nädal pärast seda saabub ülestõusmispüha.
Neid sündmusi kirjeldab Johannese evangeelium. Selle järgi oli Laatsarus vaga Betaania elanik (Jeruusalemma eeslinn), kelle perekonda Kristus sageli külastas ning keda ta nimetas oma sõbraks. Laatsarus suri raske haiguse tagajärjel ning kui Päästja jõudis tema hauakoopani, oli surmast möödunud juba neli päeva. „Laatsarus, tule välja!” ütles Kristus, ning ta ärkas ellu ja tuli hauakoopa juurde kogunenud rahva ette, mähituna matmislintidesse. Sõnum imest levis kiiresti ümbruskonnas. Kui Jeesus sõitis väikese eesli seljas Jeruusalemma, tervitas rahvahulk teda juba kui kuningat, kes oli võitnud surma. Nähes sellist rahva austust, otsustasid ülempreestrid Kristuse tappa.
Üles äratatud Laatsarus elas veel 30 aastat. Tagakiusamise tõttu kolis ta Küprosele, kus ta piiskopina kuulutas kogu selle aja kristlikku usku.

5. aprill
Issanda Jeruusalemma Minemise püha ehk Palmipuudepüha.

Kuid juhtus midagi neile ootamatut: „Suur hulk rahvast, kes oli tulnud pühale, kuuldes, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, võtsid palmioksi, läksid Talle vastu ja hüüdsid: „Hoosianna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!” Uskudes vägevasse ja heasse Õpetajasse, oli lihtne rahvas valmis tunnistama Teda kuningana, kes oli tulnud neid vabastama.
Kogu rahvas kuulas vaimustusega Issanda õpetust. Seejärel tulid Jeesuse juurde pimedad ja jalutud ning Ta tegi nad terveks. Pärast seda lahkus Ta Jeruusalemmast ja pöördus tagasi Betaaniasse.
Jeruusalemma sisenemise püha nimetatakse ka palmipuudepühaks ehk urbepäevaks (Veribne pühapäev).
 

21. aprill
Radonitsa

Radonitsa on surnute erilise üleüldkirikliku mälestamise päev. Nimetus tuleb sõnast rõõm, sest see langeb alati ülestõusmispühade tähistamise ajale (mis kestab 40 päeva). Seda peetakse 9. päeval pärast ülestõusmispüha, Tooma nädala teisipäeval (nädal pärast Valget nädalat), et jagada ülestõusmispühade rõõmu sugulaste ja lähedastega, kes on surnud ülestõusmise ja igavese elu lootuses.
Kirikukord keelab ajavahemikul Suurest Neljapäevast kuni Antipaasa pühapäevani pidada surnute mälestamiseks liitiume kiriku eesruumis, mis tähendab sisuliselt keeldu mälestada surnuid avalikus kiriklikus palves sellel ajavahemikul. Seetõttu tuleb kõik surnute mälestamised lükata lähimale päevale pärast nimetatud ajavahemiku lõppu. Kuid millisele päevale täpselt?
Antipaasa esmaspäev ei sobi selleks täielikult. Seetõttu on esimene päev pärast ülestõusmispühi, mil nii eelõhtul õhtul kui ka päeval hommikul saab pidada surnute mälestamist, teise nädala teisipäev. Just sel päeval näeb vene kirikutraditsioon ette surnute mälestamise, eelkõige nende, kelle eraldi mälestuspäevad langesid Suurele Nädalale või Valgele Nädalale, ning koos nendega ka kõigi teiste surnute mälestamise.
 

26. aprill
Püha mürri kandvate naiste

Püha mürri kandvate naiste ning pühade õigete Arimaatia Joosepi ja Nikodeemuse pühapäev on kolmas pühapäev pärast ülestõusmispüha. See on pühendatud naistele, kes Kristuse ülestõusmise ööl kiirustasid Issanda haua juurde, mürriõlid käes, et ida kombe kohaselt valada lõhnavaid aroome Päästja Ihule. Seda päeva peetakse traditsiooniliselt õigeusu „naistepäevaks“.
Mürri kandvate naiste pühapäeval meenutab Kirik pühasid naisi – Jeesuse Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise tunnistajaid. Mürri kandvate naiste seast on meile teada vaid mõnede nimed, kellest pühad evangelistid on kirjutanud. Esimene on Maarja Magdaleena, kellest Issand ajas välja seitse kurja vaimu. Teine on Salome, kes oli Joosep Kihlatu tütar ja pühade apostlite Jaakobuse ja Johannese, Sebedeuse poegade, ema. Kolmas on Johanna, kuningas Heroodese majapidaja Huusa naine – seesama, kes päästis rüvetamisest püha Ristija Johannese pea. Neljas ja viies on Maarja ja Marta, Laatsaruse õed. Kuues on Kleopase Maarja, keda evangelist juudi sugulusseaduste järgi nimetab Kõigepühama Jumalasünnitaja õeks, seitsmes on Susanna. Mürri kandvate naiste hulgas oli ka Kõigepüham Jumalasünnitaja, keda evangelistid nimetavad „Jaakobuse Maarjaks“ ja „Joosepi Maarjaks“. Nendega oli ka palju teisi, kes käisid koos Issandaga Tema maise elu ajal ja teenisid Teda.
Mürri kandvatele naistele ilmus ülestõusnud Päästja esimesena. Neilt pärineb ka paasatervitus: „Kristus on üles tõusnud!“