|
1990.
aastal registreeriti Sillamäe linnas Kaasani Jumalaema
õigeusu kiriku tegevust.
Hoone, mille kogudus sai, on väike ühekorruseline soome maja, mis
asub Sõtke jõe ääres endise Ranna tänava ääres.
29. märtsil 1990 andis tollane Leningradi ja
Novgorodi metropoliit Aleksi (hiljem kogu Venemaa ja Moskva patriarh
Aleksius II) korralduse Sillamäe linna õigeusu koguduse avamiseks.
Kiriku rekonstrueerimine algas põhjalikult 1993. aasta juunis ja
jätkub tänaseni.
1994. aastal anti kiriku kasutusse esimese lasteaia
hoone, mis asus kiriku kõrval, koos selle juurde kuuluva maa-alaga.
See oli kogudusele kahtlemata väga kasulik ja mugav lahendus, kuna
Kaasani Jumalaema õigeusu kirikule tekkis omaette ala.
1995. aasta juulis valmis kellatorn, paigaldati
katus koos kupli ja ristiga, ning kirik sai traditsioonilise õigeusu
kiriku ilme.
29. juulil 1995 pühitses kiriku Tallinna ja Eesti
peapiiskop Kornelius koosseisus preestrite ülempreester Vjatšeslav
Kurkin, ülempreester Sergei Ivannikov, ülempreester Vassili Jõhvist,
ülempreester Vladimir Lohusuust, ülempreester Aleksandr
Pidvissotski, diakon Toomas Hirvoja Tallinnast, ning Pühtitsa
kloostri õdede koori ja iguumenja Varvaraga.
Kiriku preestrid: Aastatel
1990 kuni 1999 oli kiriku preester ülempreester Aleksandr
Pidvissotski. Alates 1999. aastast kuni
praeguseni on
ülempreester Nikolai Terentjevi.
“Vana” kirik.
Praegu tegutsev kirik, mis asub maaliliselt Sõtke jõe
ääres, on Sillamäe "uus" kirik. 19. sajandil oli olemas ka "vana"
kirik, mis asus Tallinna-Peterburi maantee ja Vaivara jaama tee
hargnemiskohas, umbes 10 meetri kaugusel endisest postiteest
Reval-Peterburi.
"Vana" kirik ehitati 1898.
aastal ja pühitseti 12. juulil 1898 Kaasani Jumalaema ikooni auks.
Kiriku ehitamise põhjuseks oli see, et eelmise sajandi lõpus oli
Sillamägi (nüüdne Sillamäe) muutunud teadlaste, kunstnike,
näitlejate ja muusikute armastatud puhkepaigaks. Kuigi 1849. aastal
elas siin ainult umbes 40 inimest, tõusis elanike arv suvekuudel
500-ni.
Suvilaomanikud olid peamiselt Peterburist pärit jõukad
inimesed, kellel oli siin oma suvemajad Soome lahe ääres. Nende
vaimsete ja religioossete vajaduste rahuldamiseks, samuti kohalike
elanike abistamiseks kiriku kaudu kuulutati välja annetuste kogumine
õigeusu kiriku ehitamiseks, sest lähim kirik asus üsna kaugel, 13 km
kaugusel Merikülas.
Esitati avaldus Eestimaa kindralkubernerile, vürst
Sergei Šahhovskoile. Rahakogumine toimus aastatel 1986–1987.
Projekti järgi kujutas kirik endast piklikku
kiviehitis, mis mahutas 150 inimest. Idasein oli lahendatud
kolmelöövilise altariruumi apsiidina. Hoones oli kolm ukseava.
Läänes asus peahoone küljes kellatorn, millel oli üks kellakorrus.
Kellatorni astmeline tipp oli kaunistatud kolme kupliga – need olid
ümmargustel ja kõrgetel trummidel. Veel üks väiksem kuppel paiknes
vastasküljel, kellatornist eemal, viilkatuse otsas. Kellatornis oli
kolm kella: kaks külgmist olid väiksed ja keskmine suur.
Välisseinad
olid läbi lõigatud topeltkaarakendega. Altariosa keskmine aken oli
kinnine, nišši kujuline, kus asus Kaasani Jumalaema ikoon. Kogu
hoone oli rajatud kõrgele soklile. Ehitusmaterjalina kasutati
paekivi ja tellist seinte jaoks ning graniiti sokli jaoks.
Kavandatud kiriku lahendus kordas mitmeid Eestis 19. sajandi teisel
poolel proovitud külahoonete tüüpe. Siiski oli Sillamäel ilmselt
ainus kord, kui kohtasid luterlik-tüüpi pikliku kiriku ja õigeusu
kiriku elementide ühendamine, kus oli omapärane astmeline
sibulkuplitega
kellatorn.
9. oktoobril 1897 vaatas Eestimaa
kubermanguvalitsuse ehitusosakond läbi Peterburi tsiviilinseneri A.
K. Montaga esitatud projekti ja leidis, et see on koostatud kõigi
ehituskunsti reeglite järgi. Samal päeval kinnitas projekti ka
Eestimaa kuberneri heakskiitev resolutsioon.
Kiriku lähedal asus kool. See kahekorruseline
puitehitis, mis asus kirikust lõuna pool, on jäädvustatud ka ühel
vanal 1930. aasta fotol.
Aastatel 1898 kuni 1917 peeti kirikus
jumalateenistusi suveperioodil, tavaliselt kutsutud preestri. Samuti
teenis aastatel 1912–1917 kirikus innukalt ka suvekuudel oma
põhitegevusest vabal ajal Populaarse Hoolekogu liige, hiljem 1993.
aastal pühakuks kuulutatud ülempreester Joann Kotšurov.
Kirik hävitati täielikult Teise maailmasõja ajal.
|
