Home Sündmused

Vebruary kalender

 

4. veebruar
Püha apostel Timoteus
 

Püha apostel Timoteus pärines Väike-Aasias asunud Lükaoonia linnast Lüstrast. Ta pöördus Kristuse poole 52. aastal püha apostel Pauluse kaudu. Kui apostlid Paulus ja Barnabas külastasid esmakordselt Lükaoonia linnu, tervendas apostel Paulus Lüstras sünnist saadik jalutu mehe ning paljud linnaelanikud hakkasid uskuma Kristusesse; nende seas oli ka tulevane apostel, noor Timoteus. Temast sai apostel Pauluse lahutamatu kaaslane.
Apostel Paulus armastas püha Timoteust ja nimetas teda oma kirjades oma armsaks pojaks. Aastal 65 pühitses apostel Paulus apostel Timoteuse Efesose koguduse piiskopiks, mida püha Timoteus juhtis viisteist aastat. Olles Roomas vangistuses ja teades, et teda ootab märtrisurm, kutsus püha apostel Paulus enda juurde oma ustava õpilase ja sõbra, apostel Timoteuse, viimaseks kohtumiseks.
Püha Timoteus lõpetas oma elu märtrina. Efesoses pidasid paganad pidustusi ebajumalate auks ning kandsid nende kujusid mööda linna, saates neid jumalavastaste rituaalide ja lauludega. Püha piiskop Timoteus püüdis pimestatud ebajumalakummardajaid peatada ja manitseda, kuulutades neile tõelist usku Kristusesse. Paganad tormasid vihas püha apostli kallale, peksid teda, lohistasid mööda maad ning lõpuks viskasid ta kividega surnuks. Püha apostel Timoteus võttis märtrisurma Kristuse eest vastu aastal 80.
IV sajandil viidi apostel Timoteuse pühad säilmed Konstantinoopolisse ning paigutati Pühade Apostlite kirikusse. Püha Kirik austab püha Timoteust seitsmekümne apostli hulgas.
 

 

 

 


7. veebruar
Püha Gregorius Teoloog

Püha Gregorius Teoloog (326–389) oli Gregoriuse ja Nonna poeg; Nonna oli kõrgete kõlbeliste põhimõtetega naine. Juba enne poja sündi lubas ta pühendada ta Jumalale. Ema poolt antud kasvatust pidas püha Gregorius enda jaoks kõige olulisemaks. Silmapaistvate võimetega püha Gregorius omandas suurepärase hariduse Palestiina Kaisarea, Aleksandria ja Ateena koolides, kus ta eriti lähedaseks sai püha Vassilius Suurega, kellega ta oli tuttav juba varem ning kelle sõprust pidas ta kasulikumaks kui isegi kõige kõrgemat kooliharidust.
Kahekümne kuue aasta vanuselt võttis püha Gregorius vastu ristimise.
Pärast kodumaale naasmist hoidus ta pikka aega igasuguse avaliku ameti pidamisest. Jumala üle mõtisklemine, palve ning teenimine oma eakate vanemate eest olid tema peamised tegevused. Mõnda aega veetis ta koos oma sõbra Vassiliusega tema erakuelamus ning pidas seda aega oma elu kõige õnnelikumaks. Tema isa, kes oli juba piiskop, vajas abilist, kutsus ta Vassiliuse kõrbepaigast tagasi Nasiansesse ja pühitses ta preestriks.
Vassilius Suur oli selleks ajaks juba saavutanud peapiiskopi kõrge auastme. Mõne aja pärast toimus Gregoriuse pühitsemine Sasimase linna piiskopiks. Aastal 374 surid Gregoriuse eakas isa ning peagi ka tema ema. Püha Gregorius jätkas mõnda
aega isa tööd Nasiansese kiriku juhtimisel, kuid haigestus raskelt. Pärast tervenemist taandus ta üksildasse kloostrisse, kus veetis paastu ja palvega umbes kolm aastat.
Ent suur valgusekandja ei saanud jääda varjatuks mungakongi. Õigeusklike
piiskoppide ja ilmikute poolt valituna Konstantinoopoli peapiiskopi troonile saabus ta sinna ajal, mil ariaanlus oli oma võimu tipus. Inimesed kogunesid tohutul hulgal igast ilmakaarest, et kuulata tema vaimustavaid jutlusi. Iga päev pöördusid tuhanded inimesed ketserlusest tagasi Õigeusu Kiriku rüppe. Aariaanid aeti pealinna kirikutest välja. Olles oma vaimuliku võitluse lõpule viinud, loobus ta Konstantinoopoli piiskopitoolist.
Oma silmapaistvate teoloogiliste teoste eest sai püha Gregorius Kirikult auväärse nimetuse Teoloog ning oikumeeniline õpetaja.
 


15. veebruar
Issanda Templisseviimise püha

Issanda templissetoomise püha on mälestus sündmusest, mis toimus Uue Testamendi ajaloo alguses (Lk 2:22–39). Neljakümnendal päeval pärast Kristuse sündi tõid õige Joosep ja Maarja Jeesuslapse Jeruusalemma templisse. Nii täitsid nad Moosese seaduse ettekirjutuse, mille kohaselt kõik meessoost esmasündinud tuli pühendada Jumalale mälestuseks sellest, kuidas juudi esmasündinud päästeti surmast ajal, mil Issanda ingel tabas kõiki Egiptuse maa esmasündinuid.
Kirikuslaavi keelest tõlgituna tähendab sõna sretение „kohtumine“. Evangeelium jutustabki, et Jeruusalemma templis kohtus Kristusega vana Siimeon. Pärimuse kohaselt oli ta elanud juba ligi 300 aastat, sest ingel oli talle lubanud, et ta ei sure enne, kui on oma silmaga näinud maailma tulnud Messiat – Iisraeli Päästjat. Samas Jeruusalemma templis viibis ka naisprohvet Hanna, kes samuti ootas Päästja tulekut.
Pärimuse järgi oli vana Siimeon üks seitsmekümnest „tõlgendajast“, kes 3. sajandil eKr tõlkisid Ptolemaios II käsul Pühakirja raamatud heebrea keelest kreeka keelde. Pärimus räägib, et kui ta tõlkis prohvet Jesaja sõnu „Ennäe, neitsi saab käima peale ja toob ilmale Poja“ (Js 7:14), kahtles ta, kuidas neitsi võib sünnitada, ning soovis tõlkida sõna „neitsi“ kui „noor naine“, mida heebreakeelne tekst lubab. Siis ilmus talle ingel ja tõotas, et Siimeon ei sure enne, kui on oma silmaga näinud Neitsit ja Temast sündinud Iisraeli Päästjat.
Võttes Kristuse oma kätele, lausus Siimeon sõnad, mille evangelist Luukas on meile sõna-sõnalt edasi andnud:
„Nüüd lased Sa, Issand, oma sulase rahus minna, oma sõna järgi, sest mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste ees: valguse paganate valgustamiseks ja kirkuse oma rahvale Iisraelile.“
Seda palvet kuuleme kirikus igal õhtuteenistusel; kirikuslaavi keeles algab see sõnadega „Nыне отпущаеши…“.
Maarjale, kes oli tulnud ohvrianni juurde, kuulutas vana Siimeon ette, et Tema Lapsest endast saab Aadama ja Eeva patu lunastav ohver ning et Maarja saab selle lunastava ohvri tunnistajaks, kelle hinge „läbib mõõk“.

 


28. veebruar
Püha märter Feodor Tiron
 

Püha märter Feodor Tiron oli sõjamees Pontose piirkonna Alasia linnas (Väike-Aasia kirdeosas, mis ulatus piki Pontos Euxeinose ehk Musta mere rannikut) ning teenis väepealiku nimega Vrink alluvuses. Teda sunniti tooma ohvreid ebajumalatele, kuid püha Feodor tunnistas kindlalt ja avalikult oma usku Kristusesse, Päästjasse. Ülem andis talle mitu päeva järelemõtlemiseks; sel ajal palvetas püha Feodor innukalt.
Teda süüdistati paganliku templi süütamises ja heideti vanglasse näljasurma. Seal ilmus talle Issand Jeesus Kristus, lohutas ja kinnitas teda. Kui püha Feodor taas valitseja ette toodi, tunnistas ta kartmatult ja vapralt oma usku ning selle eest anti ta uutele piinamistele ja mõisteti tuleriidal põletamisele. Märter Feodor astus värinata tuleriidale ning palves ja Jumalat ülistades andis oma püha hinge Jumala kätte.
See toimus umbes aastal 306 Rooma keisri Galeriuse ajal (305–311). Tule poolt rikkumata püha Feodori ihu maeti Euhaitasse, Amaseia lähedale. Hiljem viidi tema pühad säilmed Konstantinoopolisse, temale pühitsetud kirikusse. Tema pea asub Itaalias, Gaeta linnas.
Viiskümmend aastat pärast püha Feodori märtrisurma andis keiser Julianus Usutaganeja (361–363), soovides kristlasi teotada, Konstantinoopoli linnapeale käsu piserdada suure paastu esimesel nädalal kõik turul müüdavad toiduained ebajumalatele ohverdatud loomade verega. Püha Feodor ilmus unes peapiiskop Eudoksiusele ja käskis tal teatada kõigile kristlastele, et nad ei ostaks turult midagi, vaid sööksid keedetud nisu meega – kolivat (kutjat ehk soèit).
Selle sündmuse mälestuseks peab Õigeusu Kirik igal aastal püha suurmärter Feodor Tironi püha suure paastu esimese nädala laupäeval. Laupäeva eelõhtul, reedel, loetakse Eelpühitsetud Andide jumalikul liturgial pärast ambonitagust palvet püha suurmärter Feodorile pühendatud palvekanon, mille on koostanud püha Johannes Damasklane. Pärast seda koliva õnnistatakse ja jagatakse usklikele.